Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku1

Ideaalseimad usklike seas on oma usus need, kes on parima moraaliga. Ja parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu2

Keegi teist ei ole õige usklik seni, kuni ta soovib oma vennale seda, mida ta endale soovib.3

Halastajatele halastatakse Kõige Halastavama poolt. Halastage neile, kes on maa peal, ja Jumal halastab ka teile.4

Ka oma vennale naeratamine on heategu ..5

Ka hea sõna on heategu6

See, kes usub Jumalasse ja Viimsesse Päeva (Kohtupäeva), peaks tegema head oma naabrile7

Jumal ei mõista kohut teie välimuse ega rikkuse põhjal, vaid Ta vaatab teie südmetesse ja tegudess8

Makske töölisele tema palk enne, kui tema higi kuivab.9

Mees jalutas mööda teed ja oli väga janune. Jõudes kaevuni, laskus ta sellesse, jõi sõõmu ja tuli üles. Siis nägi ta koera, kellel keel suust välja rippus, püüdes muda lakkudes oma janu kustutada. Mees ütles: „See koer tunneb samasugust janu, nagu mina tundsin.” Ta läks tagasi alla kaevu, täitis oma kinga veega ja andis koerale juua. Jumal tänas teda selle eest ja andis talle tema patud andeks.} Prohvetilt küsiti: „Jumala sõnumitooja, kas meile tasutakse loomade vastu üles näidatud headuse eest?” Ta vastas: {Tasu saab iga elus looma ja inimese suhtes üles näidatud headuse eest10